Loovprojekt:
Mürgitatud maailm /
Poisoned World
Mürgitatud maailm /
Poisoned World
Kindlasti olete kuulnud ütlust “Sa oled see, mida sööd”. Tegelikult võib tänapäeval vaadelda seda ka astme võrra kõrgemalt ehk: “Sa oled see, mida tarbid.” Iga päev tarbime mitte ainult tuhandeid kilosid toitu, esemeid, tehnikat aga ka infot. Osa sellest on kasulik, osa mitte. Käesoleva fotoseeria üheks keskseks teemaks on teadlik tarbimine – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Viibime aina enam mürgisemas keskkonnas, mis mõjutab meid nii seest kui väljast. Ainus viis „mürgist üle olla“ on olla teadlik ning teha vastavalt sellele ka teadlikud otsused ja tegevused. See, mida ja kuidas tarbime määratleb suuresti ka suuna meie elus – nii eraelus kui ka ühiskonnana. Peame mõistma, et tarbimises peitub võim. See peitub meie sõnades, tegudes kui ka mõtetes.
Fotoseeria “Mürgitatud maailm” (“Poisoned World“) jaguneb peamiselt kolmeks eraldi seeriaks: Meedia, Reostus ja Epideemia. Igal seerial on oma stiil ja oma lugu. Keskne teema seisneb tarbimise võimus – meie sõnades (Meedia), tegudes (Reostus) kui ka mõtetes (Epideemia). Viibime aina enam mürgisemas keskkonnas, mis mõjutab meid nii seest kui väljast. Ainus viis „mürgist üle olla“ on olla teadlik ning teha vastavalt sellele ka teadlikud otsused ja tegevused. See, mida ja kuidas tarbime määratleb suuresti ka suuna meie elus – nii eraelus kui ka ühiskonnana. Iga seeria keskmes on karakter, kes on olukorraga silmitsi ja on avastanud, et meie tegudel, sõnadel ja ka mõtetel on vägi. Igale seeriale oleme lähenenud erineva nurga alt – nii stilistiliselt kui ka loo poolest. Katsetasime erinevaid lahendusi nii salongis, stuudios pildistamas kui ka töötluses.
"What consumes your mind
controls your life"
Vol 1: Meedia
Fotoseeria “Mürgitatud maailm: Meedia” räägib peamiselt seda, et tänapäeval on tohutult palju uudiseid, teavitusi kui ka visuaalset sisu, millest suure osa moodustab ka valeinfo. Levitatakse jutte ja öeldakse, et “Nii on”, justkui see oleks ainuõige tõde. Levitatakse ja külvatakse sõna otseses mõttes hirmu ning vahest ka lavastatakse erinevaid situatsioone, mis ei pruugi tõesed olla. Küll aga mida aeg edasi, seda enam peame meediat tarbides olema võimalikult teadlikud ning kriitilised selle osas, mida meile räägitakse-öeldakse ning mitte laskma sellel end negatiivselt mõjutada. Kogu selle kära keskel peame suutma säilitada kaine ja kriitilise meele, eneseteadlikkuse ning julguse seista ka oma uskumuste eest. Julguse seista ka selle eest, mis on õige, ka siis kui see on raske.
Sõnadel on “vägi”, olenevalt sellest, kuidas me seda kasutame. Aegajalt pritsib meedia mürgist hirmu läbi erinevate kanalite – see hõlmab peavoolumeediat ja ka sotsiaalmeediat. Viimane võib olla täis mürgiseid ja laimavaid kommentaariume, mis võib halvata ka kõige enesekindlamat isikut. Peame oskama sellises olukorras lihtsalt orienteeruda, et mitte mürgiga pihta saada.
Pildi keskmes olev karakter ütleb: „Sinu tõde ei pruugi tingimata olla ka minu tõde.“ (“Your truth is not (necessarily) mine.”) Tal on säilinud julgus, isikupära ja seesama kriitiline meel kogu meedia “kära” keskel, mis tihtipeale justkui lips tõmbab meil hääle kinni. Ta kuuleb ja näeb seda, aga ta ei sõltu sellest – ta ei tee oma valikuid elus sellest lähtuvalt. Küll aga ta ei suru ka oma vaateid kellelegi peale. Ta on proaktiivne ja oskab situatsioonides kohaneda ning on igati valmis näitama, mis tal meelel on. Ta räägib südamest läbi hoolivuse ja siiruse ega levita hirmu, valesid ja draamat.
Meedia seeria puhul valmistasime ise backdrop’i ehk tausta, millele olime kleepinud mitmeid väljavõtteid ajalehtedest. Ajaleht taustana sümboliseerib meediakära, mis justkui lips võib meie hääle kinni pigistada. Riietus on võimalikult minimalistlik sümboliseerides, et oleme inimesena justkui puhas leht, mida ise kujundame. Huulte värv on punane, sümboliseerides seda, et kui räägime, siis seda läbi südame.
Vol 2: Reostus
Fotoseeria “Mürgitatud maailm: Reostus” edastab sõnumi reostusest kui globaalsest probleemist, kuid innustab, et veel pole hilja. Tänapäeva ühiskond on harjunud üle tarbima, mille tõttu on reostust maailmas liialt palju. Ööpäevaringselt töötavad suur-tööstused paiskavad erinevate ainete põletamise teel õhku mürgiseid kemikaale, mis omakorda mürgitavad meie hingamisteid – nii kaudselt kui ka otseselt. See siseneb loodusesse – veekogudesse, õhku, toitu, meie kehasse. Sellele vaatamata on aina enam tulnud pilti ka taaskasutus – energia, riided, aksessuaarid, tarvikud. On inimesi, kellele see läheb korda, kuid on ka inimesi, kellele see ei meeldi. Ikka soovitakse uut, kui see on võimalik. Oleme justkui unustanud, kui tähtis on oskus taas kasutada, parandada.
Meie tegudel on “vägi”, olenevalt sellest, kuidas me seda kasutame. Selleks, et meie planeedil oleks pikem eluiga, peame astuma teadlikke samme, et reostust vähendada.
Pildi keskmes olev karakter püüab välja rabeleda olukorrast, kus suurem osa ühiskonnast on suuteline tootma prügi ja reostama ümbritsevat maailma nagu see oleks tähtsusetu, ise väljumas sellest sirge seljaga täis glamuuri. Karakter püüab end sellest vabastada läbi teadliku tarbimise – kasutades enesekindlalt juba seda, mida on toodetud. Ta murrab end lahti maailmast, täis mürgiseid gaase, võttes kaasa endaga enesekindluse ja teadmised olemasoleva efektiivseks taaskasutamiseks ning innustab seeläbi ka teisi enda ümber.
Reostuse puhul lähtusime soengu tegemisel suur-tööstuste korstnatest, kust paiskub õhku kemikaalidest tulvil tossu. Selle seeria puhul kasutasime omajagu rohkem fotomanipulatsiooni. Meisterdasime spetsiaalselt selle võtte jaoks ka Coca-Cola kõrvarõngad, mida põhipildil on läbi kile veidi ka näha. Nii kile kui ka kõrvarõngad sümboliseerivad plastikut ja üleüldist reostust, mis on tekkinud ületarbimise tõttu. Sättisime pildistamisel modelli ka kile taha, tehes sellesse augu ning lavastasime justkui momendi, kus ta kehastab karakterit, kes justkui ahmib värsket õhku. Värvid ja stilistika on kergelt glamuurne, sümboliseerides ühiskonna ignorantsust antud teema osas.
Vol 3: Epideemia
Fotoseeria “Mürgitatud maailm: Epideemia” keskseks teemaks on see, et hirm ei ole naljaasi. See võib nagu epideemia meie üle võimust võtta, kui laskume sellesse. Ühed suurimad elu ja arengu takistajad ongi hirm ja kartus. Vaatamata sellele ei saa me öelda, et „hirm on mõttetu“. Tahes-tahtmata võib see meid ära hoida kõige hullemast – see aitab meil end kaitsta. See jääb igavesti osaks meist.
Meie mõtetel on “vägi”, olenevalt sellest, kuidas me seda kasutame. Selleks, et olla tugevamad kui meie hirmud, on meil vaja neid tundma õppida. Just nagu tippsportlased, malemeistrid ja ärigeeniused õpivad tundma oma konkurentide käekäike ja strateegiaid, on vaja ka meil aru saada oma hirmudest. Kõige olulisem on see, et me ei jääks igavesti hirmu kütkeisse, sest muidu võtab see meist kõikehõlmavalt kogu jõu ja hinge, mis justkui äkitselt selja tagant maha murraks, sisenedes salamisi meie kehasse ja vangistaks seeläbi hinge, muutes meid jõuetuks. Inimene on ohver vaid siis kui laseb endal olla ohver.
Pildi keskmes olev karakter on iseenda ja oma hirmudega silmitsi. Püüdes end ja oma hirme mõista, murrab ta end lahti sellest, mis teda piirab ning jättes vaid selle, mis on päriselt vajalik. Me ei saa lasta hirmul end kontrollida ega end tarbida. Me peame elus olema ettevaatlikud, kuid seda teadlikult. Kas hirm, mida tunneme, on päriselt oht või ettekujutlus? Peame julgema olla julged.
Epideemia soengu tegemisel lähtusime sellest, et hirm halvab meid just selja tagant, süübides meie kehasse ning jaotudes justkui veenivõrgustik – sellest tulenevalt said valitud ka värvid sinine ja punane. Selle seeria tegi keeruliseks asjaolu, et soovisime kaadrisse modelli nii eest kui ka selja tagant. Teadsime, et isegi kui peegliga seda lahendada, tuleb meil arvestada stuudio enda keskkonnaga, mis võib vastu peegeldada. Küll aga pole midagi, mida ei saaks tänapäeva tehnika abil töödelda. Selle seeria puhul valisime lisa-aksessuaarideks ka tõelise arsti kitli, maski kui ka kummikindad – seda seetõttu, et möödunud eriolukorra kestel võis kohati tajuda justkui hirmu külvamist erinevates meediakanalites, kuid ka ühiskonnas enda poolt. Küll aga peame olema ka teadlikud ja ettevaatlikud hirmu nii ala- kui ka ülehinnates.
